Ma ei tahtnud üldse joosta, aga sattusin poodiumile.

Laupäeva hommik. Selg valutab. Ilm on suvine ja plahvatuslik, aga mina olen nullis. Eelmisel õhtul oli BBQ ja pidu. Ma ei joo, aga kui muusika käib, siis ma tantsin. Ja kui ma tantsin, siis täiega.

Reede trennid jätsin meelega vahele, tegin varasemad päevad rahulikumaks, aga keha oli ikkagi väsinud. 100% ma nädalavahetuse võistlusteks ei valmistunud, sest ma ei kohelnud neid pärisvõistlustena. Minu jaoks olid need rohkem nagu samm ensearengu ja kasvu teekonnal: vaimne test, mis pidi mind tugevdama.

Laupäeva hommikul, kui viimaks, argipäevast tunduvalt hiljem ärkasin, jõin oma tavapärase 1,2 liitrit ReMag magneesiumivett, siis kohv peale. Süüa ei tahtnud. Aga olin end juba Mustamäe jooksule kirja pannud. 10,6 km. Kodu lähedal. Mõtlesin, et sörgin läbi. Noh, mida muud laupäeva hommikuga ikka peale hakata? Laupäev on trennipäev. Iga pikamaajooksja teab seda.

Mustamäe jooksu muljed

Kell 11:15 olingi stardis. 6 ringi. Kadaka staadioni ümbrus, Mustamäe linnaosavalitsuse kant. Natuke metsarada, natuke asfalti, natuke konarust, natuke vaja vaadata, kuhu astud. Keha valutas. Palav oli. Ja ma lihtsalt EI TAHTNUD joosta. Igal ringil võtsin abivalmitelt vabatahtlikelt topsi vett. Lonks suhu, ülejäänud pähe ja näkku. Natuke aitas, kuid päris erksaks ei teinud. Kannatasin tõsiselt.

Iga ring oli nagu vestlus iseendaga. Umbes selline: – Miks sa siin oled? – Ära tee endale liiga. – Võid ju alati pooleli jätta, tasuta jooks, suva, mine koju. – Või… lõika sealt metsa vahelt lühemaks? Keegi ei näe.

Aga siis meenus Simon Sineki lause, mida kuulsin hiljuti Steven Bartletti podcastis (jah, see sama, mida eelmise nädala postituses mainisin): "Asi pole ainult finišis. Oluline on teekond, mille sa läbida otsustad." Tema rääkis AI-st ja kirjutamisest ning ütles, et tänu sellele, et ta kirjutas oma raamatu ise, kasvas ta teatud tüüpi inimeseks.

Jah. Kui ma petaks ja lõikaks, siis ma petan ainult iseennast. Füüsiline areng ei tule kavalusega. Tuleb kogemisega. Ja nii ma jooksingi lõpuni välja. Väsinuna. Higisena. Mõtted sassis. Ja siis juhtus midagi, mida ma üldse ei oodanud…

Sparta jooksugrupp poodiumil Mustamäe jooksul. 2. koha sai klubikaaslane Merli Kaunissaar, 3. koha rõõm tuli mulle täieliku üllatusena.

3. naine. Üllatav poodium.

Ma ei olnud aastaid jooksnud, rääkimata poodiumikohast. Mu vorm on viimase kümnendi kõige lahjem, olematu. Maikuus jooksin umbes 25 km nädalas. Vanasti oli see mu taastav nädal. Tavaliselt jooksin 70–90 km. Maratonijooksja aegadel oli treeningutega hoopis teine lugu. Hetkel teen oma coachi kava järgi 3 tõsist jõutrenni - ja kui ma ütlen tõsist, siis ka mõtlen seda -, osalen 2 korda nädalas Sparta jooksugrupi trennides ja jooksen omaette nädalavahetusel veel ühe pika otsa. Kui 10-12 kilomeetrit saab pikaks otsaks muidugi lugeda, eks. Vanasti olid mu pikad otsad sinna 25-32 km kanti. Võrdlen ennast ikka mineviku-minaga, on ju.

Aga laupäeval sain auhinna. Päriselt. Mitte selle eest, et ma oleksin kiire olnud (keskmine tempo oli 5:52 min/km: nagu tigu), vaid selle eest, et ma ei loobunud. Olin kohal. Olin olemas. Õigel ajal. Päriselt ka... vahel saab premeeritud ka lihtsalt eksisteerimise ja väiksemat sorti pingutuse eest (kui ma ütleks seda sellele Siljale, kes laupäeval rajal suri, siis ta saadaks mu... kuhugi pimedasse kohta, sest tegelikult oli ju raske!).

See poodium oli minu jaoks nii suur üllatus, et mul polnud isegi mitte klubi riideid seljas. Kuna hommikul oli kehvem enesetunne, tõmbasin selga lohvaka musta T-särgi, millesse end natuke nagu peitsin. Kui sain poodiumist teada, oli veel pool tundi autasustamiseni. Siis tuligi kasuks väga lähedal elamine. Läksin koju, panin selga Sparta särgi ja pusa, pesin näo puhtaks, kõrvarõngad kõrva ja päikeseprillid ette... noh, et poodiumil ikka normaalsem välja näha.

Ja siis tuli pühapäev: Lasnamäe jooks

Päikeseline finiš Lasnamäe rahvajooksul koos sõbrannaga: medal kaelas, naeratus näol.

Lasnamäe rahvajooks. Taastumisaega kahe jooksu vahel umbes 26 tundi. Distantsiks 5,4 km. Poole lühem, mis tähendab: kiirem ja valusam. Lihased olid kanged, keha andis märku, et teeme nüüd pausi. Aga mina tahtsin teada: kas mul on veel midagi sees?

Selgus, et oli. Sain keskmiseks tempoks 5:23 min/km. Endiselt ei midagi muljetavaldavat, aga arvestades eelmist päeva ja üldist seisundit: see oli võit. Poodiumile ei jõudnud, sest kohal olid pärisjooksjad. Kõik ei olnudki Peetris korralikku 10 kilomeetrit jooksmas. Aga... mu keha pingutas. Mina andsin endast kõik. Ja see loeb.

Mida ma sellest kõigest õppisin?

Et vorm ei tule üleöö. Aga au ja väärikus ei tule ka. Need tuleb välja teenida. Iga sammuga, iga ringiga, igas hetkes vastu tahtmist pingutamisega. Mitte keegi ei näe, kui sa metsa vahelt läbi lõikad. Aga sina tead. Ja su keha teab. See on umbes sama, kui salaja iga päev torti süüa ja loota, et treener ei saa teada. Saab ju: see on su vormist näha! Ja ega sul endal pole tõenäoliselt ka väga hea olla, kui torti alla kugistad.

Ma olen olnud kiire. Ja vormis. Aga praegu olen teistsuguses etapis. Ma ei tee sporti numbrite nimel (võibolla ainult natuke). Ma teen tunde, kogemuse ja väärtuse nimel. On ka päevi, mil ma ei tea, kes ma olen ja mida ma teen. Mustamäe jooksu järgselt rääkisin sellest ka oma coachi Henryga, kes oli küll minu üle väga uhke. Iseenda saavutuste tähistamist tuleb mul natuke veel õppida.

Ja kui vahepeal tulebki mu pingutuste peale poodium? Siis ainult sellepärast, et olin kohal, olin aus ja tegin läbi terve teekonna.