Ma lähen esimesena. Kas tuled kaasa?
Minus on alati olnud teadmine, et tahan suuri asju teha. Et mul on midagi jagada. Kogu aeg on miski mu hinges kipitanud, juba lapsest saati. Nüüd tean, et see on manifestori hing. Just sellena ma inimdisaini järgi sündisin. Teerajajast manifestor, tundlik kalade tähtkuju esindaja, müstiline draakon.
Minu roll on olla esimene. Algatada. Astuda sinna, kuhu teised veel ei mõtlegi minna. Ma ei karda algust ega tundmatut.
Olen kirglikult pühendunud sellele, mis mind sütitab: kirjutamisele, loovusele, saavutustele, tervisele ja enesearengule. Soovin end alati proovile panna ja kasvada veelgi ägedamaks versiooniks iseendaks.
Mina olen oma elu suurim ja põnevaim projekt. Kas sina ka?
Kuidas minuga tutvuda soovid?
Kui soovid näha ametlikumat versiooni minu tegemistest, koolitustest ja sertifikaatidest, saad need mugavalt kätte eraldi lehelt:
Aga kui tahad kuulda lugu, seda päris lugu emotsioonide ja komistuskividega,
siis jää siia lehele ja keri allapoole.
Edasi jagan sinuga killukesi oma kirevast teekonnast: kirjutaja, sportlase, coachi ja ettevõtjana.
Kuidas loovus, saavutused ja soov areneda on mind kandnud läbi elu eri etappide.
Kuidas olen elanud ja õppinud, toonud maailma särtsu ja katsetanud mitut rada. Kuidas olen kasvanud ja jätkan kasvu, sest mina olengi oma elu kõige põnevam projekt.
Kõik algas märkmikust
Olen alati teadnud, et minus on midagi suurt. Juba lapsena tundsin, et mul on palju jagada. Miski nagu kipitas, isegi kui ma tol hetkel ei teadnud, kuidas või miks.
Kõik sai alguse siis, kui olin 8-aastane ja sain jõuludeks tühja joonelise märkmiku. See oli mu esimene “päris oma ruum”, kuhu hakkasin päevikut pidama. Kirjutasin ausalt ja vahetult: mängudest metsas, meie kassist Nurrust ja kõigest, mis tol päeval oluline tundus. Naiivselt ja autentsusega.
12-aastaselt astusin sammu edasi. Sündis minu esimene “suur lugu”: "Kummitus kraavis". See oli sünge ja fantaasiarikas lugu Surmast ja tüdrukust, kes temasse armub. Alustasin seda käsitsi vihikusse. Alustasin seda suisa mitu korda, peategelane kasvas koos minuga. Vahetasin isegi gümnaasiumi ajal pinginaabriga lugusid. Andsime teineteisele tagasisidet. See kummituslik salapärane lugu jäi minuga pikaks ajaks. Nii väga uskusin, et üks päev saab sellest raamat.
Loovkirjutamine oli mitmel moel osa minust. Kirjutasin jõuludeks näidendeid päkapikkudest, nõidadest ja trollidest, mida õega koos lavastasime ja esitasime. Tegime kostüümid, kirjutasin tekstid ja esitasime jõuluõhtu eeskava (laulud ja tantsud ka) tervele perele. Koolis avanes loovus tänu kirjandusõpetajast klassijuhatajale veelgi: muinasjutud, loovuskonkursid, eesti keele olümpiaadid (olen olnud Eesti number 1 eesti keeles - 2004).
Tagantjärele vaadates oli see kõik loomulik. Kirjutamine lihtsalt oli. Hingasin seda. Elasin seda. Vahel tuli idee otsekui eikuskilt ja ma suisa PIDIN kirjutama. Ma ei valinud kirjutamist ega armastust raamatute vastu ratsionaalselt. See alge on alati minus olemas olnud. Juba sellest hetkest peale, kui ema mind lugema õpetas (ma ei käinud lasteaias, sest keeldusin päeval magamast) ning esimese hooga lasteraamatukogust kohe 13 raamatut koju tassisin.
Kuidas vaiksest tüdrukust sai laval nähtav looja
Kuigi loovkirjutamine ja lugude loomine olid minus alati olemas, olin noorena pigem tagasihoidlik ja täisintrovert. Tundsin end oma lugudes turvaliselt, kuid avalikkuse ees esinemine polnud loomulik. Ometi sisimas teadsin, et tahan enamat. Ma tahan olla nähtav, kuulda ja tunda elu täiega.
Nii tuli otsus, mis nagu paljud mu elus, sündis täielikult minust endast. Manifestorina olen alati olnud see, kes ütleb "ma teen" ja teeb. Astusin täiesti omal algatusel Haapsalu Muusikakooli teatriklassi.
Neli aastat õpinguid viisid mind lavale ja lubasid ennast mitmel moel avastada. Õppisin hääleharjutusi, näitlejameisterlikkust, teatrilugu ja grimmi. Omandasin mitte ainult oskusi, vaid ka enesekindlust. Mu 18. sünnipäev möödus Lihulas kooliteatrite festivalil, kus esitasime minu enda kirjutatud näidendit. See oli eriline: mu lugu oli laval ja mina koos sellega.
Ka suved olid täis julgust. Osalesin SEE harrastusteatri tegemistes, olin mängujuht lasteüritustel. Olin Pipi, roosa liblikas Täpik, paks pöialpoiss, lõbus kloun või tarmukas piraat. Enim meeldis mulle olla Pipi: tugev tüdruk, kelles on särtsu ja julguse sädet. Pipi roll andis mulle loa olla nähtav. Aga isegi sel hetkel sain aru, et nähtaval olemine toob endaga kaasa vastutuse. Kui ühte last tõstad, nõuavad seda kogemust kõik, ja sa pead valima, mida jaksad ja tahad hoida.
Selle kõige kaudu kasvasin. Hallist hiirekesest sai tüdruk, kes teadis, et ta võib olla laval. Ja mitte ainult olla, vaid juhtida. Algatada. Käivitada.
Täna mõistan, et see oli osa suuremast arengust. Algatamine, esimesena minemine ja julguse kehastamine ongi Manifestori kutse minu sees.
Minu keha teekond: jooksuradadelt lavale ja tantsupõrandale
Kui kirjutamine oli minus alati loomulik, siis keha ja liikumisega sai minu lugu alguse hiljem. Ülikooli ajal sattusin 2009. aastal Elujooksu seminarile, mis ühendas filosoofia ja liikumise. See avas minus midagi uut: keha ja mõtte vahel tekkis side. Samal aastal jooksin oma esimese poolmaratoni ja järgmisel juba maratoni.
Sellest kasvas välja pikamaajooksu periood, kus reisimine, välismaratonid ja jooksusõprade kogukond said elu osaks. Tegin seda esialgu kergusega, kuid 2015. aastaks tundsin: ma tahan palju rohkem. Tahtsin teada, milleks võimeline olen. Tahtsin kiirust. Tahtsin tulemusi.
Hakkasin tõsiselt treenima. Ja kui 2020 lõpus tundsin, et vajan veelgi rangemat väljakutset, pöördusin bikiinifitnessi poole. Toitumisnõustajana oli see ideaalne viis rakendada oma teadmisi enda peal. Lavale jõudsin 2021. ja 2022. aastal. See kogemus muutis mind nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Samas tõi see kaasa ka kehapingeid ja väljakutseid. Pärast viimast võistlust võtsin juurde, mis õpetas mind keha kuulama ja austama.
Minu kehaga tegelemine ei piirdu ainult spordiga. Olen õppinud tantsuteraapiat, avastanud voolavat liikumist 5 rütmi tantsus ja improtantsus. Mind tõmbab vabadus, ei midagi etteantut ega juhitud. See on minu loomulik ruum.
Proovisin ka partneritantsu nagu bachata, aga sain aru, et eelistan ise oma liikumist juhtida. Postitants ja burlesk avasid minu jaoks veel ühe ukse: naiselikkuse ja lavalise kohalolu. Olen aastaid esinenud burleskilavadel ja isegi korraldanud oma show — Mindvalley University suvel 2023, kus ligi 200 rahvusvahelist külalist nautis minu loodud õhtut.
Tants ja liikumine ei ole minu jaoks ainult trenn või esinemine. Need on viisid, kuidas ma loon, avaldan ja ühendan end iseenda sensuaalsuse, jõu ja kohaloluga.
See kõik on vaid üks osa minust. Minu keha on olnud tööriist, tempel ja väljendusvahend, kuid minu lugu jätkub ka vaimu, loovuse ja hinge tasandil. Astume edasi.
Kuidas keerulisest sai lihtne
Minu teekond ei ole kunagi olnud ühevärviline. Kui olin elanud end läbi kehas ja loovuses, kutsus mind järgmine samm: mõistuse ja süsteemide maailm. Tegelikult toimus see kõik suisa paralleelselt.
2018. aastal, kui vedasin massaaži-füsioteraapia ettevõtet, unistasin hoopis lennujuhi karjäärist. Käisin isegi katsetel. Mind võlus see, kuidas kõik pidi olema täpne, korrektne ja keskendunud. Kuigi see uks ei avanenud, jäi minus helisema soov mõista süsteeme ja töötada infoga.
Nii astusingi 2019. aastal "Vali IT" ümberõppesse. Seal leidsin tee tehnilise kirjutamiseni: valdkonda, mis sobis mulle ideaalselt. See ühendas mu varasema keelelise ja kirjutamisalase kogemuse praktilise IT maailmaga.
Tehniline kirjutamine on nagu tõlkimine. Arendajad mõtlevad süsteemide ja koodi tasandil. Kasutajad tahavad lihtsalt teada, kuidas midagi töötab. Ja nende põletav küsimus: "mis nuppu ma vajutama pean?" vajas vastust juba eile. Mina olin see oluline ühenduslüli: oskasin keerulise lihtsaks ja arusaadavaks teha.
Sain kiiresti aru, kui palju mulle meeldib olla see vahelüli. Nautisin võimalust kirjutada juhendeid, dokumentatsioone ja materjale, mis muudavad teiste elu kergemaks. Samal ajal hoidsin alati silmas, kuidas säilitada selgus, lihtsus ja kasutajasõbralikkus.
See etapp mu elus näitas mulle veel kord, kuidas kõik minu varasemad kogemused — kirjutamine, esinemine, õpetamine — saavad rakenduda ka väga praktilises ja mõistuslikus maailmas.
Ärataja, mitte käehoidja
Kui süsteemide lihtsustamine oli õpetanud mind selgelt ja arusaadavalt väljenduma, kasvas minus samal ajal midagi veel sügavamat. Soov äratada ja aktiveerida. Mitte lihtsalt kirjutada ja õpetada, vaid süüdata inimestes midagi enamat.
Olin juba aastaid mentorina toiminud. Kirjutamiskohting podcasti kaudu jagasin loomeinimestele mõtteid kirjutamise protsessist, takistustest ja rutiinidest. Udemy kursus loovkirjutamise kohta aitas mul jõuda veel rohkemate inimesteni, andes neile tööriistad ja julguse alustada.
Aga seegi polnud piisav.
Manifestorina on minus alati olnud selge teadmine: minu roll pole hoida ega käest kinni vedada, vaid käivitada. Olen see, kes ütleb "ma lähen", "see on tee" ja astub esimesena. Ja keda see kutsub, need tulevad kaasa. Ma ei oota. Ma ei vaata tagasi. Mul on endaga palju tegemist.
Just seepärast armastan ka variautorina töötamist. Olen rikaste ja edukate inimeste kõrval istunud, kuulanud nende häälsõnumeid ja lugusid ning aidanud neid vormida mitte ainult järgmise bestselleri tekstiks, vaid ka tähenduseks. See on intiimne ja usaldusväärne protsess. Ja see puudutab ka mind.
Coachina on mu töö veelgi laiem. Aitan inimestel mõista, et nad ei ole katki ega puudu. Nad on juba terved. Nad vajavad vaid väikest tõuget, et liikuda, tegutseda ja avaldada seda, mis neis peidus.
Mina olen see tõuge. Kui liigun, liigun kiiresti. Kui avan ukse, siis täielikult. Kui äratan, siis jäädavalt.
Olen iseenda suurim projekt. Kas sina ka?
Kui vaatan tagasi oma teekonnale, näen midagi väga selget.
Kirjutamine. Keha ja liikumine. Tehniline kirjutamine. Coachimine ja loovuse juhendamine. Kõik need erinevad etapid pole juhuslikud killud. Need on lõimed, mis loovad terviku.
Olen alati olnud see, kes astub esimesena. Lapsena metsas ja päevikusse kirjutades. Teismelisena teatriklassis end proovile pannes. Täiskasvanuna laval, burleskietendust juhtimas või klienti tema raamatu loomisel toetamas.
Minu tee ei ole olnud lineaarne ja just selles peitubki selle ilu.
Olen oma kogemuste kaudu saanud inimeseks, kes suudab siduda loovuse ja struktuuri, pehmuse ja jõu, keha ja mõtte, introvertsuse ja julge lavalise kohalolu.
Ma ei ole siin, et kõigile meeldida või kõiki toetada.
Olen siin, et aktiveerida neid, kes tunnevad kutset liikuda ja kasvada. Et olla esimene draakon, kes ei karda minna sinna, kuhu teised veel ei ole julgenud. Ja kui see kõlab tuttavalt, oled võib-olla sina just järgmine, kes liitub.
Mina olen oma elu suurim ja põnevaim projekt.
Ja tean: ka sina oled enda oma. Küsimus on vaid, kas sa oled valmis seda vastu võtma ja ellu viima.
Ja kui tahad minu ametlikud sertifikaadid üle vaadata, klõpsa allolevat nuppu ja tuhni veel sügavamalt.
