Mis see enesearmastus siis on?

...ja miks see pole alati see, mida laialdaselt enesearmastuseks tituleeritakse.

Enesearmastus ei pea alati olema pehme ja vaikne. Mõnikord tähendab see oma jõu ja ilu täielikku kehastamist. Foto: Kaisa Käsper

„Kohtle end nagu kedagi, keda armastad.“

See Adam Roa kuulus lause tema enesearmastuse luuletusest You Are the One You’ve Been Looking For on puudutanud miljoneid. Samamoodi ka mind. Seda enam, et olen Adamiga just viimase aasta jooksul tihedamalt ja isiklikumalt kokku puutunud. Ma ei liialda, kui ütlen, et lendasin selle mehe (ja tema üliägeda töötoa) pärast teisele poole ookeanit Miamisse. Ta oskab sõnu seada sellisel viisil, mis mind kõnetab. Tema energia inspireerib mind. Ja hetkeseisuga hoiab ta minu silmis nii 2024. kui 2025. Aasta Mehe tiitlit. Tema töötoad ja olemus on mind ka lühikese ajaga tohutult muutnud.

See lause (mis on ka Miami töötoast saadud märkmiku kaanel - minu praegune märkmik) pani mind mõistma, kui keeruline on tegelikult iseend päriselt armastada. Just sellest rääkisin hiljuti oma podcasti Shift Happens: Catalyst Conversations sooloepisoodis. Tavaliselt jagavad oma lugusid minu külalised, aga seekord tundsin, et tahan enda teekonda jagada.

Armastuse puudutus: alati väljapoole suunatud?

Minu suhe enesearmastusega on olnud... keeruline. Olen tihti tundnud, et armastus peab olema kellegi vastu. Kui seda „kedagi“ pole, siis kuhu see armastus suunata? Mu pikim suhe elus on olnud mu kassiga: Miu on minuga olnud 15 aastat. Ükski mees pole nii kaua vastu pidanud, nendega on maksimaalne kestus olnud 5-7 aastat. Ja kui naljast kõrvale vaadata, see on reaalne küsimus: kuidas armastada iseend, kui armastus tundub alati olevat väljapoole suunatud?

Enesearmastus pole ainult vannivaht ja afirmatsioonid

Ma ei samastu üldse roosade maskide, küünlavalguse ja „armasta end“ mantra vibe’iga. Minu jaoks on enesearmastus palju praktilisem. See tähendab järjepidevust. Trenne. Häid uneharjumusi. Toitumist. Iseenda prioritiseerimist. Enesearmastus ei tundu alati mõnus. Pigem on see ebamugav ja arendav. Sest ma tean, kui paljuks enamaks olen võimeline. Ja tõeliselt sügavalt iseenda armastamine tähendab, et ma küsingi endalt rohkem ja tõukan end kasvama.

Ma oskan teha... aga ei oska tähistada

Distsipliin on mul veres. Mul on teadmised ja praktika: olen ju toitumisnõustaja, fitness-coach ja ka ise sportlane. Aga mul on tohutult raske tähistada. Kui raamat saab valmis, kui podcasti episood läheb eetrisse – liigun lihtsalt edasi. Pole mingit „wohoo!“ momenti. Sest sisimas olen alati tundnud, et pean midagi ära teenima, et väärida armastust ja kiitust. Ja nii selles tegemise ja tegutsemise rattas edasi pürgingi. Aga kuhu? Kuhu ma teel olen?

Mis siis, kui hakkaksin tähistama? Iseennast. Iga väikest võitu. Mis siis, kui tunnustaksin end kõige selle eest, mida teen, mitte ei põletaks end pidevalt läbi üha enam tehes? Ma ei pea ju ometigi ootama, et keegi teine tuleks ja kiidaks.

Mõnikord tähendab armastus ka EI ütlemist

Hiljuti ütlesin EI jääkülmadele duššidele. Biohäkkerid võivad teha mida tahavad – mina ei sunni end enam igasse trendi. Mõnikord on enesearmastus see, et ütled: „Mul on täna vaja hellust. Mitte survet.“ Ja see EI tuleb mitte laiskusest, vaid sügavamast ühendusest iseendaga. Saavutamishulluna survestan end nagunii igapäevaselt. Sestap on minu jaoks enesearmastus ka see, kui võtan aja maha, lõõgastun. Jah, isegi Netflixi vaatamine võib olla osa enesearmastusest, kui teistmoodi endale pidurit peale tõmmata ei õnnestu.

Mis on sinu enesearmastuse versioon?

Enesearmastus võib olla trenn, uni, tähistamine või lihtsalt „ei“ ütlemine. Minu jaoks on see kõikide nende tasakaal. Iga päev õpin seda uuesti. Kui soovid kaasa mõelda, siis kuula mu episoodi (video on allpool) ja kirjuta julgelt kommentaaridesse: mis on enesearmastus sinu jaoks?

Vaata ingliskeelset sooloepisoodi, kus lähen enesearmastuse teemas sügavale.