Kuidas Netflix aitas mul uue hommikurutiini luua (ja miks see pole üldse laiskus!)

Minu uus hommikuharjumus: kerge liikumine matil ja hetke lemmiksari Netflixist taustaks.

Ma unustan vahel täiesti ära, et Netflix eksisteerib.

Kui ma olen oma projektidesse süvenenud, kirjutan raamatut või ehitan kodulehte, siis ei tule isegi pähe, et võiks midagi vaadata: loomevool on nii tugev, et haarab täielikult endaga kaasa.

Sama kehtib sotsiaalmeedia kohta. Mul on limiidid peal (ise panin) ja ausalt öeldes muutub see kiiresti igavaks. Reelside asemel vajan midagi sisukamat. Ning isegi stoorides teiste inimeste elu vaatamine tüütab kohati ära, kui tegu pole just kellegi väga lähedasega. Hiljuti eemaldasin ka 200 kontot oma jälgitavate nimekirjast. Ei mingit suvaliste inimeste virrvarri. Tõenäoliselt saaks veelgi inimesi eemaldada, sest kas ma tõesti päriselt tunnen neid 300+ inimest, keda ma jätkuvalt jälgin? Kas ma hoolin? Kas mul on vaja nende elu ja tegemisi piilumas käia? Arvatavasti teen peagi veel ühe puhastuse, et nimekirja veelgi lühemaks saada.

Aga Netflix… see on teine tase. Seal on lood. Ehtsad, kaasa haaravad, õpetlikud. Mõned isegi elu muutvad.

Miks Netflix mind köidab?

Lugude jutustamine on mulle kui loovkirjutajale südamelähedane. Olgu see draama, dokumentaal või psühholoogiline põnevik – kui seal on sügavus, tume varjund ja natuke ootamatut romantikat, siis ma olen müüdud. Masinanaeruga labased Hollywoodi komöödiad? Jätan vahele. Ma tahan midagi enamat.

Elasin kunagi Inglismaal ja ehk seetõttu on mul ka tõmme briti sarjade poole. Seal on teistsugune tempo ja peenem huumor. Pean lugu sisust, mis pakub midagi mõtlemiseks, mitte ainult meelelahutuseks. Isegi romantika võiks olla natuke traagiline, terav või kergelt sassis.

Samuti leian Netflixist harivaid dokumentaale toitumise, tervise ja elustiili teemadel. Ma olen Holobody coach ja toitumisnõustaja – vahel vaatan sarju uudishimuliku pilguga. Õppides. Märgates. Mõeldes, kuidas oma teadmisi veelgi paremini edasi anda.

Trenn + sari = uus harjumus

Ma elan hetkel Larseni kogukonnamajas, mis on jagatud väärtuste ja ruumidega ühiselu vorm. Põhimõtteliselt on kõigil oma eluruum. Minul siis 24-ruutmeetrine stuudio loft, kus magamisossa saamiseks tuleb järsust trepist üles ronida. Vannituba, köök, rõdu ja privaatsus on olemas igal elanikul. Kui tahad aga rohkem inimeste sekka minna, tuleb nina toast välja pista ning näiteks ühistöötamise ruumidesse või katuseterrassile minna - need on ühised alad. Siin kogukonnas on ka mini-jõusaal, millest sai mu uue harjumuse alguspunkt.

Hommikuti teen kohe pärast ärkamist Mindvalley äpist meditatsiooni, mis parajasti kõnetab. Selles seisundis, mil aju ja keha veel pooleldi magavad, olen väga vastuvõtlik sissetulevale infole. Ja nii teengi endale positiivses mõttes ajupesu ja programmeerin oma mõistust teatud viisil mõtlema: produktiivsem olema, ennast sügavamalt armastama, raha ligi tõmbama jne.

Kui meditatsioon tehtud, lähen alla jõusaali rullima ja venitama, sest jõutrennid ja Sparta jooksugrupi ühistreeningud teevad keha kangeks. Ja seal, jõusaalis, on suur telekas. Mul toas on ainsad ekraanid arvuti ja telefon. Panen mati maha, võtan riiulist rulli ja lülitan Netflixi sisse.

Sidusin sõna otseses mõttes omavahel kaks harjumust: liikumise ja naudingulise sarjavaatamise. Keha käimatõmbamine on mulle kasulik ja mõistusega saan sellest teoorias imehästi aru. Ja samas pean minagi end natuke sundima ja tekitama endal seost, et kui teen midagi (natuke vastumeelselt) keha jaoks, saan nautida sarju suurelt ekraanilt. See preemiamehhanism toimib! Vahel unustangi end ekraani ette võimlema, kui sarjas pinge üles kruvib.

Tänu sellele ei tunne ma, et kulutan aega tühja. Netflix töötab minu kasuks. Vahel vaatan ka töötaustaks, kui mõni sari tõeliselt eriti endasse imeb. Aga kuna kasutan vaatamiskiirust 1.25x ja reklaame pole, siis on kogu elamus isegi lühem ja tõhusam kui tavalise teleka ees istumine.

Ma ei ütle sarjadele “ei”

Kui mingi lugu mind puudutab, siis lasen endal sinna kaduda. See on preemia. Kingitus. Minu meelerahu. Minu elu on sageli kiire, intensiivne ja nõudlik – olen selle ise selliseks ehitanud. Mina ise nõuangi endalt ülipalju. Ma kaldun pigem ületöötamisse kui diivanil lösutamisse. Just seetõttu pean lubama endale hetki, kus ma ei tee mitte midagi. Või vähemalt… mitte midagi väga produktiivset.

Kui Netflixi sari pakub mulle mõtteainet, naeru või isegi pisara, siis see on väärtuslik hetk. Ma ei vaata lihtsalt… ma kogen.

Kas sina valid ekraani või elad loosse sisse?

Netflix võib olla meelelahutus, aga see võib olla ka tööriist. Tasakaalu leidmiseks. Inspiratsiooni saamiseks. Uute harjumuste kinnistamiseks. Kui otsid midagi, mis sind ka päriselt kõnetaks, siis siin on mõned sarjad, mis on mulle kas meelde jäänud, emotsionaalselt mõjunud või lihtsalt mõne ahhaa-momendi kinkinud.

"You" – psühholoogiline põnevik, mille süngus ja intensiivsus mind täielikult neelas. Tõsiselt. Vahepeal oli isegi raske vaadata, aga ei suutnud ka jätta. Kuidas saab inimene olla nii võluv ja samas nii katkine?

"Good Girls" – geniaalne segu krimist, huumorist ja seksuaalsest pingest. Naine minus sai sealt palju inspiratsiooni. Plusspunktid selle eest, et pealtnäha tavalised koduperenaised on seal karmid tegijad.

"North of North" – humoorikas, inimlik ja ootamatult armas vaade kaasaegsetele eskimotele. Tundsin, et see sari puudutas mind sügavamalt kui oskasin oodata.

Lisaks vaatan aeg-ajalt tervise ja toitumise teemalisi dokumentaale – "The Mind, Explained" ja "You Are What You Eat" olid väga põnevad. Hariv sisu, mis annab mulle toitumisnõustaja ja coachina ka tööriistu juurde.

Mida sina vaatad? Kas pigem harid end või kaod fantaasiasse?

Anna mulle teada, mis on sinu lemmikud draamasarjad või dokumentaalid. Eriti, kui need pakuvad sügavust, põnevust ja natuke… pimedust.