Minu teekond lavale: 3 asja, millest ma enne kulturismi ei teadnud

Jõusaali fotosessioon 1,5 kuud pärast bikiinifitnessi võistlusi: keha taastub ja tugevneb uuesti. Foto: Siim Kinnas.

Kulturism ja bikiinifitness on palju enamat kui lihaste vormimine. See on teekond, mis paneb proovile mitte ainult su keha, vaid ka vaimu ja emotsioonid. Kui vahetasin maratonid raskuste vastu, ei teadnud ma veel, mis mind ees ootab. Täna jagan ausalt kolme asja, mida ma kunagi ei kujutanud ette tegevat... kuni see maailm mind täielikult endasse haaras.

1️⃣ Bikiinide õmblemine – ise ja värisevate kätega

Kui arvasin, et kõige keerulisem osa bikiinifitnessist on kuudepikkune dieet ja trenn, siis eksisin. Poseerimine on ettevalmistuse üks raskeimad osi. Esimestes tundides kannatasin päriselt. Ma ei kanna tavaelus kontsi ning pidin esmalt õppima... kõndima. Kui sul on ikka 11 cm talla all, ei ole väga lihtne seksikalt ja enesekindlalt oma vormi presenteerida. Selle kõige juures tuleb veel selg ebaloomulikult nõgusaks lükata, täpselt õigeid lihaseid pingutada ning naeratada kergelt, otsekui oleks kõik see väga lihtne ja minu igapäev.

Aga seegi polnud veel katsumuste lõpp. Bikiinid ise — see, kuidas need istuvad ja kuidas need reeglitele vastavad — said täiesti uueks väljakutseks.

Esimene hooaeg ja bikiiniseiklus: hõbedased, roosad, punased ja... peavalu

Kui alustasin oma esimest bikiinifitnessi hooaega, olin kõigest elevil. Nii palju uut ja huvitavat! Ühe esimese asjana soetasin endale Facebooki grupist säravad hõbedased bikiinid. Need nägid lihtsalt nii ägedad välja: iga nurga alt paistsid erinevad värvitoonid ja efektid. Mulle meeldis see sära. Proovisin neid ostmise ajal oma tavaliste riiete peale ning olin kindel, et tegu on hea diiliga.

Aga mida ma siis ei teadnud? Ma ei teadnud absoluutselt, kuidas bikiinid peavad istuma. Mul polnud kogemust ega tulnud isegi pähe küsida treenerilt nõu enne ostmist. Olin lihtsalt entusiastlik ja kiirustasin otsusega, mõeldes, et "äkki muidu jääb midagi head saamata".

Esimene üllatus tuli siis, kui treener neid bikiine nägi. Tema pilgust oli kohe näha, et midagi on valesti. Peamine murekoht? Minu kõrge puusakont. Mu erakordselt pikad jalad said takistuseks, sest need bikiinid ei katnud lavale sobivalt minu tuharapiirkonda. Ehkki need olid kaunid ja säravad, polnud need lihtsalt funktsionaalsed — vähemalt mitte laval.

Mina olin üllatunud — need tundusid ju täiesti okeid! Olin nendega juba pildistamisel olnud ja kõik paistis kaamera ees ilus. Aga laval kehtivad teised reeglid. Seal jälgitakse iga nurka, iga lõiget.

Need bikiinid ei jõudnud lavale, kuid said jäädvustatud kaunil buduaari stuudiopildil. Foto: Irene Kollo.

Järgmine katse. Omandasin tiimikaaslaselt roosad bikiinid, mis pidid lahendama katvuse probleemi. Kuid ka nende puhul selgus peagi, et need olid siiski veidi liiga väikesed. Mu pikad jalad tegid mulle taas karuteene! Huvitaval kombel polnud ma enne bikiinifitnessi sellele mõelnudki, et mu jalad nii pikad on... Olen 175 cm pikk ja tuleb välja, et suurem osa sellest, isalt päritud pikkusest ongi jalad.

Roosades bikiinides vahetult enne lavale minekut. Võistluse lavatagune hetk. Foto: Siim Kinnas.

Algas närvesööv maraton: bikiinifitnessi Facebooki grupid, ühe teise võistleja punaste bikiinide proovimine, kangapoodides tuhnimine ja isegi erinevate varuosade sobitamine. Viimaks leidsin roosadele pükstele sobiva varuvariandi ja tuli appi võtta oma (tänaseks arvestatavaks saanud!) käsitööoskus. Mu kallil tiimikaaslasel, kellelt roosa komplekti sain, oli varupaar pükse, millele siis kääridega kallale läksin. Muidugi mu käed värisesid natuke, kui õmblesin pükstele juurde sobiva kanga, et kõik oleks reeglitele vastav ja turvaline.

See oli tohutult stressirohke. Bikiinid ei ole odavad — kaetud Swarovski kristallidega, makstes sadu eurosid — ja iga vale lõige oleks võinud kõik untsu ajada. Aga sain hakkama. Lõpuks oli laval kõik ilus ja keegi peale treeneri ei teadnud, et need olid mu enda kätega hädaolukorras parandatud. Enne kontrollisin peegli ees ka üpris iga nurga alt, kas õmblus paistab. Õnneks mitte. See oli kenasti kuhugi jalgevahele peidetud.

Bikiinifitness ei ole lihtsalt "poseerimise ja trenni tegemise" sport. Isegi pisiasjad nagu lavariiete sobivus ja detailide täiuslikkus võivad määrata kogu kogemuse. Ning jah... vahel tuleb oma bikiinid ka isiklikult ümber disainida ja õmmelda. Peaks vist tänama seda Siljat, kes 9-aastaselt Barbie riiete õmblusringis käis ning hiljem, vanuses 12-15, igal laupäeval käsitööringis toimetas.

2022: teine kord — tellitud lillad bikiinid ja deja vu

Järgmisel aastal olin juba targem. Tellisin täiesti uued bikiinid otse Leedu spetsialistilt, kes tegi neid mõõtude järgi. See pidi olema täiuslik lahendus. Ja need olidki — kuni ma neid selga panin.

Lava taga bikiinifitnessi võistlusel lillades bikiinides. Foto: Siim Kinnas.

Kui ma esimest korda nendega poseerisin, lõi taas välja vana mure: need ei katnud päris piisavalt. Ma ei uskunud, et see jälle juhtub! Ma ju järgisin kõiki mõõtmise juhiseid. Need olid minu keha järgi õmmeldud. Mis valesti läks? Seekord olin veelgi närvilisem, sest bikiinid olid veelgi kallimad ja isiklikumad. Swarovski kristallidega kaetud eridisain polnud just asi, millele tahaks vabatahtlikult käärid sisse lüüa.

Aga polnud valikut. Võtsin julguse kokku ja lõikasin välja osa rinnahoidja sisemisest kangast, mis polnud niikuinii nähtav, ning kasutasin seda, et lisada alumisele osale lisariba.

Taas õmblesin värisevate kätega. Taas pidin improviseerima. Ja taas õnnestus. Bikiinid istusid paremini ja lavareeglitele vastavalt. Ehkki kogu protsess tundus tol hetkel õudne ja täis ärevust, vaatan nüüd tagasi ja muigan. See oli osa teekonnast — tõestus sellest, kui kaugele ma olin valmis minema, et oma eesmärki saavutada.

2️⃣ Spray tan: enamat kui kaunis pruun jume

Kui ma esimest korda võistlustele läksin, ei osanud ma päriselt ette kujutada, milline see grimmitoa kogemus olema saab. Olin küll kuulnud, et spray tan tehakse alasti, kuid reaalsus jõudis kohale alles siis, kui avasin Salme kultuurikeskuse grimmitoa ukse.

Ruum oli ülipisike. Seinad ja põrandad olid täielikult plastikkilega kaetud, sest kõikjal liikusid inimesed, kelle nahk oli kaetud pruunika määriva kihiga. Ma astusin sisse ja nägin kümneid alasti ja poolalasti kehasid kas ootamas, kuivamas või juba teise kihi saamise ootel. See oli hetkeks šokeeriv, kuid teisalt… täiesti normaalne.

Kuidas nii? Tõde on, et mulle ei olnud alastus lavatagustes oludes enam võõras. Olin juba aastaid tegelenud burleskiga, kus laval riidekihtide eemaldamine on osa esinemisest (intiimpiirkond ja nibud jäevad kaetuks). Mäletan veel oma esimesi burleskitunde ja esimest esinemist aastal 2015. Alguses oligi see imelik ja isegi natuke ebamugav. Aga ajaga harjusin. Hakkasin publikuga isegi flirtima. Burlesk õpetas mind ennast vabalt tundma ka pealtvaatajate ees.

Lavatagune hetk: grimm peal, juuksevõrk peas ja hommikumantel seljas. Võistluspäev Salme kultuurikeskuses.

Seega, kuigi bikiinifitnessi backstage spray tan kogemus oli uus ja veidi ootamatu, polnud see minu jaoks šokk. See tundus lihtsalt... loomulik. Kuigi sel hetkel tuli siiski ka üllatus — eriti selle ruumi pisikese suuruse ja plastikkatte pärast, mis kattis kogu Salme kultuurikeskuse lavataguste ruumide põrandaid ja seinu.

Pruunistumisprotsess algas tegelikult juba varem. Et grimm korralikult peale jääks, algas ettevalmistus juba umbes kuu aega enne võistlust. Koorisin ja kreemitasin oma keha peaaegu iga päev, et nahk grimmi paremini vastu võtaks. Päev enne võistlust tuli eemaldada kõik karvad. Kaasa arvatud need, kuhu ise hästi ligi ei pääsenud. Siin tuli appi mu armas sõbranna, kellega tol hetkel koos elasin. Ta aitas mind ja sellest sündis isegi teatud mõttes ühendav hetk: tema raseeris mu selga, mina tänasin ja naersin. Ülejäänud keha eest hoolitses professionaalne vahatamise spetsialist.

Grimmituppa astusin siidist hommikumantlis, juuksevõrk peas. Ja nagu mainisin: spreitamise ajaks viskasin hommikumantli nurka, kuhu see jäi pikemaks ajaks. Võistlejatena seisime üksteise kõrval, lastes professionaalidel spetsiaalse masinaga meid üle värvida. Ja kui keegi palus selja pöörata ja ette kummarduda... siis tuli käsku täita, et kõik kohad ikka ühtlaselt pruuniks saaks. Peale spreitiiru tšillisime alasti ventilaatorite kõrval - kohe ukse juures. Treener jooksis meie ümber fööniga ringi, et aidata kaunil jumel kiiremini kuivada. Selline paljas kuivamine kestis umbes 45 minutit. Vähemalt oli kuuma õhu käes hea soe olla.

See kõik tundub tagantjärele täiesti sürrealistlik. Aga seal hetkes — loomulik. Kõik tegid oma asja. Keegi ei vaadanud kedagi imelikult. Lavaks valmistumine ja oma parima mina esile toomine oli igaühe mõtetes palju enam kui kõik need kaunid paljad kehad.

3️⃣ Ajuudu: kui isegi mõtted liiguvad aegluubis

Kui räägitakse "brain fog'ist" ehk ajutisest mõtteudust, arvatakse tihti, et see on lihtsalt väsimus. Aga bikiinifitnessi lavavormi viimasel kuul oli see minu igapäevane reaalsus. Ja see polnud lihtsalt “olen veidi uimane” tunne. See oli nagu elaks pidevalt tihedas udus, kus kõik reaktsioonid aeglustuvad ja isegi lihtsad asjad tunduvad koormavad.

See algas õhtuti. Hommikuti olin veel terav — sealjuures sain isegi oma Holobody coachingu sertifikaati teha ning IT-s tehnilise kirjutajana särada — kuid alates kella viiest-kuueni õhtul oli kõik. Istusin lihtsalt diivanil või rõdul, vaatasin tühja pilguga kaugusse ja tundsin, kuidas mu keha keeldus liikumast. Mõte, et peaksin veel midagi tegema, tundus täiesti absurdne. Mul polnud isegi jõudu kätt tõsta.

Kuna ma olen kogu elu olnud "ajuinimene" — keegi, kes õpib, analüüsib ja loeb — siis see aeglane, isegi juhitamatu vaimne seisund oli mulle eriti raske. Tundsin, nagu mu kõige tugevam tööriist oleks ära võetud. Tavaliselt naudin oma kiiret mõtlemist, ideede seostamist ja loomingulist voogu. Selle asemel oli nüüd tühjus.

Samas, see on tagantjärele vaadates isegi kummaline, ma õppisin selles seisundis ka midagi. Ajuudu andis mulle võimaluse lõpetada pidev üleanalüüsimine. Ma ei suutnudki oma peas keerutada "mis siis kui" mõtteid. Selles seisundis olin lihtsalt kohal. Kas see oli meditatiivne? Mingil moel isegi jah. Ma pidin täielikult alla andma ja lihtsalt... olema. See oli kummaline, kuid omamoodi vabastav.

Kuigi see oli raske, panin tähele, et keha ja meel on tõesti lahutamatult seotud. Kui keha on näljas ja kurnatud, ei tööta aju tavapärasel kiirusel. Kuid isegi siis, kui kõik tundus aeglane ja hajus, olin endiselt mina. Jõudsin oma tegemistega lõpuni, lihtsalt teises tempos ja teise tundega.

Täna tean, et see kogemus õpetas mulle tohutult. Ma mõistan nüüd sügavamalt, et tõelise produktiivsuse ja elujõulisuse eelduseks on hästi toidetud ja hoitud keha. Aju ei ole isoleeritud, see on keha jätk. Ja kui keha ütleb "aeg maha", siis peabki aeg maha võtma.

Kui tahad teada, kuidas see teekond veel mõjutas minu keha ja vaimu tasakaalu — ja miks ma ikkagi lavale tagasi tahan —, siis jälgi kindlasti blogi ja liitu uudiskirjaga.