Ma ei viitsi kogu aeg motivatsioonile loota

Väike hingetõmme enne järgmist sammu. Mitte ootamine, vaid kogumine, et edasi liikuda.

Ja ma ei jää motivatsiooni pikisilmi ootama ka

Motivatsioon on tore, kui teda on. Aga kui teda pole? Siis istud ja ootad ja loodad ja... ei teegi midagi? Mitte mina. Mina liigun ka siis, kui pole mingit erilist sisemist sädet. Sest olen aru saanud: liikumine toob selle pikalt igatsetud sädeme. Mitte vastupidi.

Ma ei ole see tüüp, kes ootab, kuni kõik klotsid on ideaalselt paigas. Ma ei pea täpset plaani teadma. Mul on vaja vaid tunnet: see tuleb sageli tegutsemise kaudu, mitte enne seda.

Jah, ma olen emotsionaalne manifestor. Tunded on mul kogu aeg laual. Emotsioonide laine uhab mind igapävaselt läbi. Vahel olen süavas augus, vahel täiega õnnejoovastuses. Aga see ei tähenda, et ma peaksin jääma tundeid analüüsima, vaatlema ja ootama, et nad “paremaks läheksid”. Tunded ei ole pidur. Nad on info. Kütus. Signaal, et midagi on küpsemas.

Ja siis ma liigun.

Ma usun ebatäiuslikku tegutsemist

Ma ei taha olla troonil istuv printsess. Täiuslik, valmis, kaunis, aga täiesti staatiline nagu mingi nipsese. Mind ei huvita see troon. Mind huvitab liikumine. Olen pigem tegutsev sõdalane.

Sellepärast ma usun, et pole mõtet oodata, kuni kõik on ideaalne. Mitte keegi ei mäleta ideaalselt planeeritud ideed, mis kunagi teostuseni ei jõudnud. Mäletatakse neid, kes tegid. Ka siis, kui polnud ideaalne.

Kui liikumine on sees, on elu sees.

Ja vahel ongi see esimene samm lihtsalt uksest välja astumine. Või postituse avaldamine. Või inimesele kirjutamine. See, et sa tegutsesid, muutis juba kõike.

Manifestorina on mul üks töö: käivitada

70% inimestest on inimdisaini järgi generaatorid või manifesteerivad generaatori: nende ülesandeks ongi oodata ja seejärel reageerida. Ja need 20%, kes kuuluvad projektorite sekka, ootavad kellegi konkreetset kutset tegevusse astumiseks.

Mina? Mina alustan. Mina lükkan käima. Minu energia ei ole stabiilne ega jätkusuutlik, aga see on intensiivne. Käivitav. Võimas.

Kui mina ei liiguta, ei liigu midagi. Seda on olnud valus mõista, sest vahel tahaks ka lihtsalt vaikselt oma nurgas rahus olla. Rahu on ju ometigi manifestorile kõige loomuomasem olek. Aga kui ma liiga kauaks nurka konutama jään, kaon ära. Mitte kellelegi teisele. Endale.

Sellepärast pean ma ise end välja tooma. Tulema ideega lagedale. Astuma sammu. Ütlema kõva häälega. Alustama asja, mis veel ei eksisteeri.

Sest see ongi minu roll. Mitte oodata: ei kellegi teise, ei motivatsiooni järel.

Motivatsioon pole strateegia

Sa ei saa loota motivatsioonile, kui sa tahad päriselt midagi ära teha. Motivatsioon on nagu ilm: muutlik, ettearvamatu. Kui see tuleb, suurepärane. Aga kui ei tule... siis mis? Jäädki seisma?

Vahet ei ole, kes sina inimdisaini süsteemi järgi oled. Mitte keegi ei peaks lõputult ootama motivatsiooni. Jah, kui oled üks (manifesteerivatest) geneaatoritest, on su roll vastata ja reageerida, aga seda võid teha ka siis, kui sul endal veel motivatsiooni ei ole. Võid vastata siis, kui mis iganes olukord end sulle ilmutab ja tegutsema kutsub, kuid sa pole veel 100% valmis või pole isegi mitte 33% valmis.

Tegutse enne motivatsiooni saabumist. Tegelikult sa ei vajagi motivatsiooni. Sa vajad harjumust. Ja distsipliini. Ja visiooni. Ja julgust olla see, kes ütleb: “Ma ei tunne hetkel midagi… aga ma tegutsen ikka.” Ebatäiuslik tegutsemine on ikkagi samm edasi. Ja kui juhtudki libastuma, siis oli seegi vajalik õppetund ja osa su teekonnast.

Ausalt, ma ei tunne motivatsiooni iga päev. Aga ma loon. Liigun. Mõtlen. Katsetan. Avaldan. Räägin. Kutsun. Lükkan energia käima.

Miks? Sest see on ainus viis, kuidas minu sees olev tuli jääb põlema.

Mid ei tõuka tagant hääbuma loodud motivatsioon. Mind iigutab midagi suuremat ja sügavamat. Soov luua. Kui mõnda aega tagasi arutlesin, et kes ma siis ometigi olen ja mida elus teha soovin, jõudsin just nimelt sellele järeldusele: tahan lihtsalt luua. Sellest kõigest saad täpsemalt lugeda postitusest: Kes on Silja Paulus?

Sina valid: ootad või liigud?

Võib-olla oled sina see 70%, kellele on loomulik oodata. Ja see ongi okei.Aga tea, et isegi sina ei pea ootama igavesti. Vahel on vaja end lihtsalt liigutada. Või liituda kellegagi, kellel on see käivitav jõud olemas. Võib-olla sinul on vaja enda kõrvale minusugust inimest. Ma ei peagi silmas seda, et tulen ja hoian sul käest kinni. Võin aidata ka kaugelt, kasvõi ühe postitusega (kasvõi sellega siin). Kui sinu roll ongi reageerida ja vastata, võidki näiteks minu initsiatiivile vastata. Las ma olen snu katalüsaator.

Minu tegutsemistahe ja ind midagi ägedat korda saata võib läbi kumada ka selles, mida maailmale edastan. Lugudes. Nii et kui miski sind minu energiast kõnetab, avasta mu kodulehte julgelt edasi. Siin on nii mõndagi vinget. Näiteks põnevad tervislikud retseptid, nutikad sooduskoodid ja minu personaalsed soovitused ning mitmed arendavad kursused (mitmed neist tasuta).

Minu energia käivitab ja mu olemus inspireerib. Sest ma ei jää ootama. Ma ei vaja luba. Ma ei küsi, kas “nüüd on okei”. Ma lihtsalt alustan. Ja kui keegi tahab kaasa tulla, on tore. Kui ei, siis ma lähen ikka.

Sest elu on liiga lühike, et jääda ootama tunnet, mis võib-olla ei tulegi. Tee esimene samm. Ja teine tuleb juba iseenesest.