Loovkirjutamine ilma hinnanguteta: lase oma sõnadel joosta

On üks harjutus, mille juurde ma ikka ja jälle tagasi tulen. See on nii lihtne, et tundub alguses lausa “liiga lihtne”. Aga just selles peitubki tema jõud. Kirjutamine ilma hinnanguteta. Ilma parandamata. Ilma tagasi hoidmata. Lihtsalt… voolates.

Taimer 10 minutiks. Ja siis kirjutad. Kõigest, mis tuleb, isegi kui see tundub segane, kohmakas või liiga emotsionaalne.

Ma tean, et see tundub alguses hirmutav. Eriti neile, kes on harjunud tegema asju “õigesti”. Aga elu, kirjutamine ja kasvamine ei ole kunagi olnud perfektsed.

Võta endale 10 minutit kirjutamisaega ja luba maagia oma igapäevaellu.

Mina olen näinud oma elus kõige suuremaid muutusi just nendel hetkedel, kui lubasin endal olla ebatäiuslik. Nii maratonidel (kus mõni jooks algas hästi ja lõppes kaootiliselt, aga siiski lõpusirgel), kui ka oma loomingus, olgu selleks "Manifestor Power Unlocked" raamatu peatükid või esimesed mustandid, mida mitte keegi ei näe. Ka minu podcasti Shift Happens episoodid algasid just nii:iseendaga ausalt kirjutatud märkmetest, mis ei olnud alguses sugugi ilusad… aga olid päris.

Sama lugu coachingus. Oma klientide puhul näen, et muutused toimuvad siis, kui nad lõpetavad ülemäärase püüdmise ja annavad endale loa lihtsalt alustada. Kirjutamine on üks parimaid viise seda lubamist õppida. Enne, kui tõeline ilu, kirjandus ja ilukirjandus sündida saavad, tuleb teatud asjad oma süsteemist välja saada. Täpsemalt, välja kirjutada. Alles siis, kui oled ruumi teinud, saavad kummitavate mõtete asemele tulla geniaalsed välgatused.

Harjutus: 10 minutit vabakirjutamist

Pane taimer käima. Võta märkmik või ava läpakas, kui see sulle energeetiliselt sobib. Ja kirjuta. Isegi kui esimene lause on “ma ei tea, mida kirjutada”. Kui nii on, siis nii on. Kirjuta kasvõi terve 10 minutit sellest, kui tobe see harjutus on. Tähtis on, et kirjutaksid. Julgusta ennast liikuma, mitte peatuma.

Kirjuta:

• kõigest, mis pähe tuleb

• kõigest, mida tunned

• kõigest, mis sind häirib

• kõigest, mis sind inspireerib

• kõigest, mida sa kardad

• kõigest, mida sa ei julge tunnistada

  
  

Ja lase sellel tulla. See on puhastus. See on ruumi tegemine uuele. See on sisemise selguse loomine. Sedasama teen mina, enne kui kirjutan raamatusse uue peatüki või panen kirja uue coachingu sessiooni ideed.

Kui sa kirjutad ilma hinnanguteta, hakkab peagi juhtuma midagi erilist: kihid hakkavad kaduma. Sa ei kirjuta enam sellepärast, et olla “hea kirjutaja”. Sa kirjutad selleks, et olla aus inimene.

Ja just siis, nende ausate hetkede vahel, ilmuvad laused, mis on tugevamad kui sa isegi oodata oskasid. Pingutuseta. Ootuseta.

Miks see harjutus töötab?

Sest see õpetab kahte asja, mida me loovkirjutamises kõige rohkem vajame:

1. Järjepidevus enne inspiratsiooni

Inspiratsioon ei tule alati enne alustamist. See tuleb läbi liikumise. Nagu trennis: lähed kohale ja alles siis tuleb hoog.

2. Kõige parem viis kirjutamisblokeeringust üle saada on lihtsalt kirjutada

Kirjutamisblokeering ei ole loovuse puudus. See on julguse puudus. Ja julgust kasvatatakse tegutsedes.

Loovkirjutamine: proovi seda sel nädalal. Iga päev või kasvõi ühe korra.

Kirjutamine ilma hinnanguteta on nagu dušš hingele. Sa saad olla sina: ilma tsensuurita, ilma ootusteta, ilma pingutuseta. Olgugi et see ei pruugi esiti suurem asi loovkirjutamine tunduda, teritab see ikkagi su sõnavara ja oskusi. Enne suurt ilu tuleb hunnik kõntsa eest ära loopida. Kirjutamises saad paremaks vaid siis, kui teed seda järjekindlalt.

Ja usu mind:just sellised väiksed 10-minutilised harjutused loovad suure muutuse. Neist sünnivad kõige ausamad mõtted, uued suunad, selgus ja mõnikord isegi peatükid tulevasest raamatust.

Sõnad hakkavad sind kandma. Sa avad ennast korraga uuele ruumile. Ja ühel hetkel saabub taipamine: sa ei kirjutanud ainult paberile. Sa kirjutasid endale hingamisruumi juurde.