Ole rohkem kass ja naudi elu!

Miu hommikune pilk, mis ütleb kõik: “Ava see uks. Ja ära küsi miks.”

Mu kass, Miu, äratas mind täna öösel kell 3:30. Ma olen niigi see imelik inimene, kelle äratus on 5:35 (tasapisi harjutan end 5:05 suunas, sest mulle meeldivad pikad hommikud, kui maailm on veel vaikne), aga kolmest... oleks tahtnud veel magada. Ma saan aru, et hakkab juba valgeks minema, kuid keha tahab puhata ka.

Miu ei küsinud, kas sobib. Ta tuli, lakkus mu nägu, patsutas käpaga mu ninaotsa ja nurrus valjult nagu mootor. Üritasin teda ignoreerida ja tõmbasin teki üle pea, kuid seegi ei kahandanud tema kindlameelsust. Ta tahtis konservi. Konkreetset. Gourmet Gold pasteeti. Ja kuna ma olen treenitav inimene, siis lõpuks ma läksin alla, avasin konservi, serveerisin ja käisin juba ise ka vetsus ära. Vastu tahtmist muidugi. Või noh… mitte täielikult.

Sest Miu on armastus. Ta on minuga olnud peaaegu 16 aastat: see on rohkem kui ükski mees mu elus. Ta oli mu kõrval, kui mu isa suri. Siis, kui mina elutoas, selg vastu radikat, ulgusin nutta nagu metselajas, tippis Miu teisest toast minu juurde, vaatas mind korra suurte silmadega ja tuli siis toetama. Toona oli ta vaid 3-aastane. Ta on alati olnud mu emotsionaalne tugi, minu nurruv ankur mitmes eluetapis.

Ja tal on supervõime: ta tunnetab mu olekut. Kui mul on raske, siis ta magab mu rinnal. Kui kõik on hästi, siis ta kolib tagasi jalgade juurde või oma hetkelisse lemmikkasti. Ükskõik, kui palju ta mind öösiti üles ajab, ma annan talle kõik andeks.

See ongi vist tingimusteta armastus.

Aga räägime nüüd kassidest. Ja inimestest.

Miu magab suurema osa päevast. Tavaliselt siis, kui mina üleval olen. Kui mina magada tahan, elab tema oma elu. Ta sööb siis, kui isu tuleb. Ta vaatab aknast välja. Kui talle midagi ei meeldi, läheb ta minema. Kui midagi meeldib, ta tuleb ja võtab selle. Ja vahel toob mulle õuest hiire. Jah, isegi 15-aastaselt. Ta on vitaalne, seikleja, tugev. Nagu mina.

Olen hakanud mõtlema, et me kõik võiksime natuke rohkem kasside moodi olla.

Mida tähendab olla rohkem kass?

🔸 Ära vabanda, et sul on vajadused. Kui tahad hellust, nurru ja vaata otsa. Kui tahad rahu, keera selg ja ignoreeri. Pole vaja kogu aeg näiliselt korras olla.

🔸 Saa süüa lihtsalt selle eest, et oled olemas. Inimesed pingutavad täiega üle, et “olla kasulikud” ja "produktiivsed". Kass istub lihtsalt diivanil ja kõik tahavad teda paitada. Õpi. Võibolla on sinugi elus mingeid aspekte, kus niisama olemasolemise eest palka saad.

🔸 Ole oma rütmis. Kassid ei tee asju selleks, et olla produktiivsed. Nad liiguvad, kui tunne tuleb. Nad magavad, kui tunne tuleb. Ja tead mis? Nad elavad ilmselt meist palju rohkem oma kehaga kooskõlas.

🔸 Kui midagi ei sobi, mine minema. Jah, kommunikatsioon on tavaliselt heade suhete alus, kuid vahel on targem ka minema kõndida. Eriti siis, kui konkreetset suhet pole vaja säilitada. Kassid ei selgita ega õigusta. Nad lihtsalt… ei viitsi. Kas ei kõla see uskumatult vabastavalt?

Aga ma ütlen ausalt...

Miu on eriline frukt. Ta on olnud minuga Barcelonas, reisinud, avastanud uusi kohti. Ta pole lihtsalt nunnu, vaid ka metsik. Ta on tõestus, et eluenergia ei kao vanusega. Eluenergia kaob aastatega ainult siis, kui lased sel kaduda. Ja kui sa saad endale ühe sellise kassi, siis sa õpid... palju.

Sa õpid tingimusteta armastust. Sa õpid, et ei pea alati meeldima. Et rütm võib olla veider, aga kui see on sinu oma, siis see töötab. Et vahel saab hiire kätte ka siis, kui oled juba pensionieas.

Niisiis, kui sa mõtled, kuidas rohkem kohal olla...

…võib-olla ei vaja sa veel üht äppi, uut rutiini ega to-do listi. Võib-olla vajad sa hoopis pisut kassilikku olekut. Vaata otsa. Maga hästi. Tunneta ära, millal liigutada ja millal lihtsalt olla. Ning kui keegi äratab sind kell 3:30… siis nurru, või vähemalt võta seda kui märki, et elu on täis armastust ka kõige kummalisemal hetkel.

🧡 Miu, kui sa seda loed… sa oled maailma parim treener. (Mitte küll unevallas, aga elus küll.)