Kolm kuud õpetajana: ehmatus, häälekaotus ja teadmine, et olen õiges kohas

Kui ma 2025. aasta 2. septembril esimest korda klassi ees seisin, ei olnud mul taskus ühtegi diplomit, mis ütleks: “Sa oled õpetaja.” Mul on elukogemus, oskus ainet õpetada, julgus suhelda ja soov päriselt panustada, aga mitte traditsioonilist rada pidi tulnud kvalifikatsiooni. Aastal 2010, kui mu toonane elukaaslane oli õpetaja, arvasin päris kindlalt, et minust küll mitte kunagi õpetajat ei saa. Aga vot, küpsesin viimaks selleks rolliks valmis.

Päris valmis ma aga ei olnud, kui alustasin. Vahel tulebki alustada siis, kui sa veel 100% valmis pole, ning kasvada protsessi käigus. Tean, et õppimine ja endaga tegelemine on mu tugevused, nii et julgesin õpetajaameti muredele ja rõõmudele vastu astuda.

Liitusin alustava õpetaja tugiprogrammiga, et õppida jooksvalt, kasvades, komistades, katsetades. Ja iga kohtumine, iga koolitus, iga vestlus õpetab mind nii palju rohkem kui ma arvasin. Ausalt, õpetajaamet on midagi, mida saad õppida ainult kohal olles. Paberid võivad sulle anda raami, kuid päris töö algab alles siis, kui sa oled keset seda elavat energiakeerist, mida nimetatakse klassiks.

Klassi ees seismine on olnud katsumus.

Ainet ma oskan. Aga õpetamine… see on midagi hoopis muud.

See on kummaline dualism: ma tean inglise keelt sügavuti, olen kirjutanud, tõlkinud, loonud, õpetanud täiskasvanuid ja kliente. Ma võin kodus välja mõelda ülivinge tunni:

• videod

• mängud

• rollimängud

• töölehed

• harjutused

• loovlahendused

  
  

Ja siis ma lähen kooli…ning reaalsus on vahel nagu külm dušš. Neid ei huvita. Või nad ütlevad seda valjusti. Või nad pööritavad silmi. Või nad väljendavad enda pahameelt nii otsekoheselt, nagu ainult teismelised oskavad.

Alles nüüd ma mõistan, kuidas õpetajad iga päev lavale astuvad. Ja see lava ei ole turistidele. See lava on inimestele, kes alles otsivad iseennast, oma kohta, oma piire, oma jõudu ja testivad sinu omi.

Distsipliin on kõige keerulisem osa.

Mitte materjal. Mitte tasemetöö. Mitte grammatika seletamine. Distsipliin. Teismeliste hormoonid. Meeskondlik energia, mis käib lainetena üle pea. Keegi solvub, keegi naerab, keegi varastas kellegi pinali, keegi testib piire, keegi tahab tähelepanu. Ja mina olen ainus täiskasvanu ruumis. Mõistuse hääl, mida õpilased tihti kuulda ei soovi.

Minu loomuses ei ole karjuda. Ma ei hakka lõugama. Mind on üldse raske vihale ajada: ma olen rohkem pehme, analüütiline, jälgiv, kohanev. Ma ei taha õpetada hirmu kaudu, sest see on kõige kiiremini murenev raam, mis üldse olemas on.

Aga see tähendab, et ma pean leidma oma stiili. Oma nüansid. Oma energia. Nende jaoks just niisuguse juhendamise, mis on tugev, aga mitte karm. Kindel, aga mitte hirmutav. Aus, aga mitte ülevoolavalt range. See on protsess. Ja see protsess on ausalt öeldes vahel väga kurnav.

Kurguvalu ja häälekaotus… rohkem kui kunagi varem

Ma ei ole elu sees nii palju haige olnud. Just kurgust rääkides. See on naljakas ja valus samaaegselt nagu õpetus keha kaudu, mis ütleb: “Õpi, kuidas olla kõlavalt kohal ilma, et sa ise ära kuluksid.”

Ma õpin praegu sedasama, mida ma olen oma klientidele aastaid rääkinud: hääle hügieeni, energia hoidmist, pingete maandamist, hingamist, rütme, piire. Keha annab märku, kui midagi ei ole tasakaalus. Ja ma õpin kuulama.

Aga… ma tunnen, et õpetajana olen õiges kohas.

Vaatamata kõigele. Ebakindlusele. Väsimusele. Häälekaotustele. Klassides valitsevale kaosele. Ma tunnen, et see on kutsumus. Ja kutsumust ei vali. Kutsumus valib sind ise.

Kogu mu elu on mind selleks tegelikult ette valmistanud:

• minu loovkirjutamine

• minu sportlik vastupidavus

• minu empaatiavõime

• minu oskus lugeda inimeste energiat

• minu kogemus coachingus

• minu psühholoogiahuvi

• minu elulised valusad kohad, mis on mind tugevamaks teinud

• minu julgus rääkida inimestega nii, et nad tunnevad end nähtuna

  
  

Ja ma tean, et ma leian oma stiili. Ma leian oma nipid. Ma leian oma meetodid. Igal klassil on oma hing. Ja mina õpin seda hingamist kuulama.

Kolm kuud on olnud tormiline sissejuhatus. Aga ma tean, et kui annan endale aega, järjepidevust ja pehmust… siis ühel hetkel, võib-olla palju kiiremini kui arvan, muutub see kõiksuseks, mis voolab mu kätest sama loomulikult nagu loovkirjutamine ja coaching.

Ja võib-olla ühel päeval vaatan tagasi ning mõtlen: “Jah, see oligi algus… just nii pidi kõik minuga juhtuma.”