Kirjutamine on mõttetreening: iga sõna loeb

Kui keegi räägib “trennitegemisest”, siis mõeldakse tavaliselt lihaste treenimist. Aga tegelikult on kirjutamine täpselt samasugune treening, ainult et siin töötad oma mõtete, tunnete ja sisemaailmaga.

Vaikne hetk iseendale. Mõnikord piisab ühest küünlast, pehmest õhtusest valgusest ja märkmikust, et mõtted muutuksid selgemaks ja süda rahulikumaks. Kirjutamine on väikeste sammude kunst: iga sõna loeb.

Kirjutamine aitab sul selgemaks saada, mida sa päriselt mõtled. See aitab korrastada, rahustada, fokuseerida. See õpetab stiili, voolu ja sõnavalikut. Ja mis kõige olulisem… see õpetab julgust ebatäiuslikkuse ees.

Iga rida loeb. Iga lause loeb. Iga kord, kui paned midagi paberile — ka siis, kui see tundub kohmakas või lihtne — treenid sa oma kirjutamislihast.

Sportlasena tean seda väga hästi. Keha ei muutu tugevaks ainult võistluspäevadel. Keha muutub tugevaks just nendel tavalistel, higistel, vahel lausa igavatel treeningutel, mida keegi ei näe. Kui soovid kirjutamisega kuhugi jõuda — näiteks unistad raamatu väljaandmisest — pead tegema sama asja lausetega.

Terve hunnik ebatäiuslikke ridu. Lõputud mustandid. Laused, mis ei kõla õigesti. Ideed, mis vajavad veel kümmet versiooni.

See kõik kasvatab kirjutamismusklit. See kõik viib sind lähemale hetkele, kus korraga tuleb see üks lause, mille peale sa mõtled: “Ah. Nii see pidi kõlama.” Ja siis tuleb teine. Ja kolmas. Järjepidevus on siin võtmesõna.

Soovitus edasijõudmiseks: loe kirjutamisest.

Minu soovitus on Stephen Kingi “On Writing”: lihtne, aus ja vägagi silmi avav raamat. Olemas ka eesti keeles. See õpetab, et kirjutamine on töö, julgus ja harjutus, mitte inspiratsiooni ootus. Kui teritad endas kirjutamise harjumust, siis oskad ka ootamatult pealetulnud inspiratsioonivalanguga midagi mõistlikku pihta hakata. Miks? Sest sul on vajalikud tööriistad ja oskused juba olemas.

Kuidas muuta kirjutamine harjumuseks?

Igasuguse harjumuse alustamine ja juurutamine võtab aega. Kirjutamine on õnneks niivõrd mitmekülgne, et saad sellele eri viisidel läheneda. Just nii ei hakka sul ealeski ka igav. Proovi erinevaid nurki:

• Kirjelda oma päeva mõtteid

• Kirjelda tundeid, mis tekivad ilma hinnanguteta

• Vaata enda ümber ja kirjelda esemeid nii täpselt kui võimalik

• Mine kaugemale: kirjelda midagi, mida sa ei näe, ei tunne, ei tea — aga tee seda lihtsa sõnavaraga

• Pane kirja dialoog kahe kujuteldava tegelase vahel

• Kirjuta lühike stseen, mis algab ühest sõnast, mille valid juhuslikult

  
  

Oluline ei ole see, et kõik oleks ilus või perfektne. Oluline on see, et sa kirjutad. Iga kord, kui pliiats liigub või klaviatuur klõpsub, saad sa natuke paremaks. Nii nagu trennis. Nii nagu elus. Pane kirja. Kasva. Lase sõnadel ennast kanda.

Päriselt. Ma läksin nii kaugele, et hankisin endale loovkirjutamises Inglismaalt magistrikraadi. See aga ei tähenda, et paremaks saamiseks ei peaks ma regulaarselt kirjuama. Ja ausalt öeldes olen seda viimasel ajal oma värske õpetajatöö kõrvalt seda suisa kahetsusväärselt vähe teinud. Ja ometigi jõuan ikka ja jälle selle tõdemuseni, et ma TAHAN kirjutada. Et just kirjutamine on mu elu mõte. Sestap tulengi rohkem selle juurde tagasi. Ka siin blogis, kus hakkan sinuga oma rikkaliku kirjutamispagasit jagama.

Kas sooviksid kirjutamisest midagi konkreetset teada? Viska oma soovike kommentaaridesse!