Keha ei küsi, kas sul on aega – ta tahab liikuda

📺 Scrolli alla, et vaadata kogu podcasti episoodi!

“Ma ei saa trenni teha: mul pole aega, raha, võimalust.”

See mõttekäik vallandas minus hiljuti tugeva sisemise reaktsiooni. Keegi kirjutas, et minu aktiivne elustiil on privilegeeritud. Et mul on lihtsalt vedanud. Et kõigil ei ole võimalik liikuda.

Aga ma ei jäänud sellele vastama kommentaariumis. Selle asemel vajutasin salvestusnuppu. Ja sündis podcasti episood, mille aluseks on see lihtne, kuid võimas tõde: keha on loodud liikuma.

Liikumine ei ole privileeg. See on keha põhivajadus.

Keha ei erista, kas sul on 3 last, 3 töökohta või 3x nädalas joogaklubi. Keha tahab tunda verevoolu, hingamist, kohalolu. Keha tahab elada.

See ei tähenda, et igaüks peaks jooksma maratone või ostma kalli spordikella. Aga see tähendab, et sa oled elus. Ja sul on keha. Ja see keha tahab liikuda kas või natuke, kas või täna.

Miks see teema mind käivitas?

Sest ma olen olnud seal, kus polnud jõudu. Kus ma surusin läbi lihtsalt selleks, et mitte kokku kukkuda. Ja samas olen näinud, kui palju saab isegi kõige raskemas seisus teha natuke. Mitte ideaalset, mitte uhket, aga liikumist. Jalutuskäik. Voodi kõrval venitus. Tants köögis, kui keegi ei näe.

Aga veel rohkem käivitas see mind seetõttu, et keegi püüdis mu liikumist vähendada. Teha sellest midagi, mis justkui on kättesaamatu. Et aktiivsus = privilegeeritud. Ei. Aktiivsus = eluenergia liikumises.

Tubli olemise lõks vs keha kuulamine

See podcast kannab nime Tublid Tüdrukud ja see ei ole juhus. Ma olen ise aastaid tubliduse maski kandnud. Tegin trenni, sest nii peab. Olin sportlane, sest nii tuleb võita. Ausalt öeldes, ma lihtsalt tahtsin väga palju liikuda ja keha liigutada.

Aga täna liigun, sest ma tahan tunda endas jõudu. Liikumine on mu viis kuulata, kus mu piirid tegelikult on. Mitte ületada neid. Vaid neid ausalt tunnetada. Ja tugevdada neid natuke iga päev.

Liikumine ei ole ainult tulemus. See on tagasitulek iseenda juurde.

Mõni jookseb, et ajaga võistelda. Mina jooksen, et sisemüra vaigistada. Et kuulda jälle, mida mu keha räägib. Jooksurajal kulgedes ei ole mul kaasas muusikat ega muid väliseid segajaid. Ja just siis, iseendaga üksi olles, selginevad mõtted. Pingutamata. Jah, keha liigub ja higistab, kuid aju puhkab. Kuna minu aju teeb parimat tööd passiivses olekus, kus ma seda mõtlema ei suru, on sedasorti jooksud mulle kuldaväärt kogemused.

Ja vahel ma ei jooksegi. Vahel kõnnin. Vahel ainult laman, sest ma väsin ka ära. Aga ma valin. Ma ei jäta oma keha teiste tõlgenduse hooleks.

Küsimus sulle:

Kui sa ei pea olema tubli… Kui sa ei pea kellelegi tõestama… Kui keegi ei loe kaloreid, samme ega saavutusi... Kuidas sa liiguksid siis?

🎧 Kuula/vaata kogu episoodi siit:

🎥 "Liikumine pole luksus!": selles episoodis räägin, miks keha liikumisvajadus ei küsi elustiili ega sissetulekut. Vaata ja mõtle kaasa, mis sind tegelikult liikuma paneb.

✍️ Lõpusõnad

Seda postitust ei kirjutanud fitnessguru. Ei kirjutanud keegi, kes tahab sulle trenni müüa. Selle kirjutas üks inimene, kellel on keha. Keha, mis on tugev, väsinud, taastunud, katki olnud ja jälle üles tõusnud.

Kui sul on keha, siis sul on liikumise võimalus. Mitte täna 60 minutit. Aga täna 60 sekundit teadlikku kohalolu.

Liigume. Mitte selleks, et olla tublid. Vaid selleks, et elada päriselt.

🔗 Tahad veel?

🎙 Kuula ka teisi Tublid Tüdrukud episoode Spotifys või YouTube’is

💬 Jaga seda postitust sõbraga, kellele kuluks ära üks liikumise meeldetuletus.