Kas tahad viisakat või päris vastust? Ausad vestlused ja emotsioonid

Hingeline ja naiselik hetk fotosessioonilt. Foto: Kaisa Käsper.

Me kõik oleme kuulnud seda küsimust. Kuidas sul läheb?

See on justkui sotsiaalne automaatika: viisakas tervitus, mis ei eelda vastust. Tavaliselt järgneb sellele kiire "Hästi, aitäh! Kuidas sul?" ja elu läheb edasi. Keegi ei jäägi kuulama. Aga... kas alati peakski kõik nii pinnapealne olema? Kuhu jäävad ausad vestlused ja emotsioonid? Need päris asjad?

Ausalt... mul on klassikalise "kuidas läheb?" vastu suisa allergia tekkinud. See ei kõneta mind absoluutselt. Sest see ongi tühi. Tunnetest tühi. Ehedusest tühi. Ühendusest tühi.

Mängulisest küsimusest sügavama ühenduseni

Minu jaoks on see küsimus juba ammu muutunud millekski enamat kui lihtsalt vestluse alustuseks. Olen leidnud viisi, kuidas seda ümber mängida. Mõnikord, kui tunnen, et inimene teisel pool on avatud või mulle piisavalt tuttav, viskan mängu hoopis teistsuguse vastuküsimuse:

"Kas sa tahad viisakat või päris vastust?"

See on nagu filter. See näitab kohe ära, kas inimene on valmis minuga päriselt kontakti looma. Mõni soovib jääda turvalisse "kõik on hästi" tsooni ja see on täiesti okei. Aga teised... teised tahavadki sukelduda sügavamale. Nende jaoks pole pelgalt small talk piisav. Nendega saab rääkida enamast kui pilvede kujust ja et kas äkki hakkab täna sadama või ei.

Ausad vestlused ja emotsioonid toidavad hinge, kuid kõigeks on oma aeg

Ma armastan sügavaid vestlusi. Need annavad elule mõtte ja loovad tõelise ühenduse. Aga tõtt-öelda ei soovi ma kogu aeg ainult seal elada. Vahel on vaja ka kergust. Rääkida millestki pealiskaudsest nagu uue küünelaki toon või vaadata sõbraga naljakat kassivideot.

Tasakaal on võtmesõna. Kõik ei pea kogu aeg olema hingepuudutav ja eksistentsiaalne. Samamoodi ei saa kogu elu olla ainult pealiskaudne ja ilustavate filtritega kaetud. Olen õnnelik, et mu ümber on inimesi, kes tulevad kaasa sügavustesse ning oskavad samas ka elu kergelt võtta. Tegelikult... olen aus, mul ei ole nendega vedanud. Ma olen nad teadlikult enda ümber valinud. Me loome oma elu ikkagi ise, vähemalt mina võtan enda õnne eest vastutuse. Kirjutasin sel teemal pikemalt juba varemgi, loe siit.

Igaühel on oma hetk süvitsi minna

Aastate jooksul olen õppinud inimesi lugema. Coachingu õpe avas selles osas mu silmad ning olen nüüd arusaajam. Kõik ei soovi kohe sukelduda. Mõnel on raskem päev. Mõni ei tunne end piisavalt turvaliselt. Mõni lihtsalt ei taha. Ja see on austust väärt.

Kui keegi vastab mu küsimusele "tahan viisakat vastust", ei suru ma peale. Aga kui keegi ütleb "päris vastus", siis... läheb lahti. Siis võime rääkida üksindusest, hirmudest, unistustest, raskustest ja lootustest. Siis on see hingele. Puhas ja aus.

Mida sina valid? Järgmine kord, kui keegi küsib sult "Kuidas sul läheb?", küsi endalt: kas annan neile viisaka või päris vastuse?

Kui tahad rohkem lugusid elust enesest — ausaid, vahetuid ja vahel ka valusaid — liitu minu uudiskirjaga. Jagan seal just selliseid mõtteid ja hetki, mis sotsiaalmeediasse alati ei jõua. Lisaks saad esimesena teada uutest podcastidest, blogipostitustest ja eripakkumistest.