🏃‍♀️ Ma jooksin kodust ära... 3 olulist lugu

Tublid Tüdrukud Podcast episood 7 = kolm madalpunkti, kolm äratundmist, kolm lugu.

Mõned lood tuleb lihtsalt ära rääkida. Mitte selleks, et keegi aplodeeriks. Vaid selleks, et sa ise lõpuks näeksid: vau, ma olen ikka elanud.

Selles episoodis jagan kolme lugu enda elu madalpunktidest – päris ausalt. Kõik need hetked on mind kujundanud, nihutanud, vahel murdnud…aga hiljem ka uuesti üles ehitanud. Olen iseennast lugematuid kordi Silja-nimelistest kildudest kokku pannud.

🎧 Scrolli alla ja vaata/kuula kogu episoodi kohe!

✍️ Kust see kõik algas?

Osalesin järjekordses Adam Roa (sest hetkel on ta mu lemmikmentor) 7-päevases kursuses, kus eesmärk pole “paremini esineda” vaid autentselt kohal olla. Kui tema kohta rohkem teada soovid, tasub vaadata üht vanemat YouTube'i videot, mille rääkisin linti otse Miamist, kui tema imeline kahepäevane töötuba just lõppenud oli.

Autentselt esinemine tähendab:

✦ õppida, kuidas rääkida lugusid

✦ näha oma elu kõrg- ja madalpunkte

✦ mitte peita, mitte lihvida, vaid toetuda tõele

Ja just seal, virtuaalses Zoom-klassis, tulid need kolm lugu esile. Need, mida sa kuuled selles episoodis. Need, mida ma siiani pole väga palju jaganud, vähemalt mitte niimoodi.

📈 Harjutus, mis muutis mu perspektiivi

Tegime lihtsa, kuid sügava harjutuse:

✏ Pane x-teljele oma eluaastad

✏ Pane y-teljele oma õnnelikkuse skoor (0–10)

✏ Märgi eri vanuste juurde, kui õnnelik parajasti olid (nt mina olin 10-aastasena 2 juures ehk sealt tuligi mu esimene madalpunkt)

✏ Tõmba joon punktidest läbi ja näe, kuidas su elu on tegelikult kulgenud läbi orgude ja mägede

Kui aus olla, siis madalpunktid olid alati seotud teiste inimestega. Ja kõrgeimad hetked? Tihti samuti, välja arvatud mu akadeemiline tipphetk 9. klassis, mil võitsin vabariikliku eesti keele olümpiaadi ja särasin ka teistel olümpiaadidel ning tulime klassikaaslastega mälumängus Läänemaa meistriteks.

🔻 Lugu 1: Kui ma olin 10 ja jooksin kodust ära

Ema uus mees. Suitsuhaisu täis Laagri korter. Tund aega bussiga Kalamajja kooli. Väike vihane Silja, kes lihtsalt ei kannatanud seda enam välja.

Nii ma pakkisin oma asjad – ja läksin. Jupikaupa. Salaja. Isa juurde Kalamajja. Ema tuli koos politseiga mulle järele. Aga mina istusin narivoodi ülemisel korrusel ja keeldusin kaasa minemast. Ma ei olnud mitte halb laps. Ma lihtsalt… valisin iseenda. Teadsin juba 10-aastasena, kuidas minu elu käima peaks.

💍 Lugu 2: Kui ma ütlesin “ei” sõrmusele (ja “jah” endale)

Aasta oli 2012. Elukaaslane ulatas mulle pärast 5-aastast kooselu sõrmuse. Aga enne seda rääkis, et magas reisil teise naisega. Et “nüüd on kõik proovitud, nüüd võime edasi minna”.

Ma ütlesin “ei”. See oli kõige valusam “ei” mu elus. Aga samal ajal kõige tervem “jah”, mille ma endale andnud olen.

🥄 Lugu 3: Kui ma lahkusin, jättes vaid kirjakese kööki

Abielu, mis oli justkui tugev. Aga mina olin seestpoolt tühi. Ma tundsin, et pean kandma kogu suhet. Et ma olen selles liiga “mees”, liiga tugev, liiga vastutav.

Ma googeldasin lahutust ja tundsin süümepiinu isegi selle eest. Aga lõpuks läksin. ätsin kirja. Läksin… ja ei tulnudki tagasi.

🎙 Mida need lood mulle õpetasid?

✔ Mõni madalpunkt ei teki meist endast, vaid teistest lähtuvalt

✔ Aga meie reaktsioon on alati meie oma

✔ Mõni lahkuminek pole lagunemine – see on õigeaegne äraminek

✔ Ja mõni “kodust ära jooksmine” on tegelikult tagasitulek enda juurde

💌 Ma tahan kuulda ka sinu lugu

Kui sul on olnud sarnane kogemus –lapsena, partnerina, inimesena –,siis jaga.

📮 Kirjuta mulle anonüümselt kontaktivormi kaudu, saad seda teha SIIN. Keri selle lehe allossa ja leiadki anonüümse variandi mulle kirjutada.

📩 Või tule Instagrami: @silja_ps või @tublidtudrukud

💬 Jaga, mis osa sind kõnetas – või jaga oma lugu. Kas või varjunimega.

📺 Vaata kogu episoodi siit: