Ma ei suuda armastada pooliku südamega.
Kirjutan raamatut, mida ma ise oleksin tahtnud lugeda siis, kui ma järjekordselt märjale vundamendile lossi ehitasin.
Liitu meililistiga ja saad lood raamatust, uued podcasti episoodid ning teate, kui raamat välja tuleb. Ausalt, mitte ilusalt.
Kirjutan sulle paar korda nädalas. Ei mingit rämpsu.
Lahkuda saab ühe klõpsuga.
Katkend käsikirjast
Seepärast lülitab su sisemine karastunud sõjaprintsess sisse kaitsemehhanismi: ta vajab, et mees oleks ainult kole koll. Kui mees on täielik jobu, on teda emotsionaalselt kordades lihtsam eemale tõugata. Me toidame oma viha ja klatšime sõbrannadega, sest iga kord, kui me hääldame välja tema uued patud, ehitame oma maja ümber kõrgemat betoonmüüri.
Viha toimib siin nagu tuimestuseta amputatsioon: me lõikame ta oma elust välja vihkamise, mitte mõistmise kaudu. Meil on vaja teda põlata, et mitte tagasi minna.
Raamat on kirjutamisel. See ei ole lõplik tekst.