Minu raamatu anatoomia ja suurimad õppetunnid

Kirjutan autobiograafilist pihtimust oma kirevast suhteelust. 70 000 sõna on kirjas ja see protsess on olnud üks tervendavamaid ja silmiavaramaid asju, mida olen kunagi teinud.

Mitte sellepärast, et kirjutamine oleks kerge. Vaid sellepärast, et see sunnib aus olema. Paberil ei saa mängida. Kui sa kirjutad oma elust — päriselt, mitte ilustatult — hakkad nägema mustreid, mida elades ei märka. Näed, mida oled korranud. Mida oled vältinud. Kus oled endale valetanud.

See postitus on minu raamatu anatoomia. Ma ei kirjuta seda sellepärast, et müüa — raamat pole isegi mitte veel valmis. Olgugi et esimene mustand on lähipäevil kindlasti olemas, läheb aega, enne kui see paberkaante vahele jõuab. Kirjutan postituse, sest see on osa protsessist. Sest mõnikord peab asjad välja ütlema, et need päriseks saaksid.

Raamatud on alati olnud osa minu elust ja kirjutades tunnen end ülielusana.

Miks see raamat?

Mulle on alati meeldinud elada täiel rinnal. Testida piire. Rääkida asjadest täpselt nii, nagu nad on.

Viimased aastad on olnud tõeline karussell — suhted, eneseotsingud, biokeemilised emotsioonide crashid. Olen pakkinud oma elu kohvritesse, müünud maha kodu, nutnud Maroko kõrbes, heljunud Barcelonas, elanud Tallinna kirevas co-living majas. Teinud kõike seda ühe suure eesmärgiga: leida oma hõim, oma pühakoda, tõeline armastus.

Ühel hetkel sain aru, et kõik need läbielamised ei ole lihtsalt minu elu. Need on muster. Ja mustrit tasub uurida.

Nii sündis idee raamatust.

I osa: minu lood

Raamatu esimene pool on elukroonika. Toores. Meelolukas. Ilma filtrita.

See on lugu sellest, kuidas proovisin armastuse leidmiseks absoluutselt kõike ja põrkasin kokku moodsate kohtingutrendide ning uskumatute karakteritega.

Tinder, kiirkohtingud ja telemängud. Kuumal juulikuu õhtul Telliskivis Fast and Flirty kiirkohtingul, musta taustaga vürtsikad küsimuskaardid laual, võõrad mehed vastasistmel. Aprillikuine seiklus Kanal 2 saates „Õhtu!", kus osutusin särtsakates roosades pükstes pimesi valituks, ja mehe nooruslik fassaad kukkus kolinal kokku hetkel, kui ta tegi ettepaneku minna luksusliku piknikukorvi asemel säästlikku buffee-restorani.

Meeste galerii. Äärmuste skaala. Sõdurpoiss — tugev, aga loll. Tantramees — esimene, kes tõi mu ruumi ürgse kuninga energia. Massöör — peegeldas tagasi minu enda sisemist pimedust. Abielumees — ei olnud klassikaline ilueedi, vaid „isa" kõhuga mees, kellest kujunes mu elu suurim ja kauneim armastus. Ja Vanamees — suhte alguses võimas armastusega pommitamine, mis lõppes valusa ja külma manipulatsiooniga.

Barcelona vabadusest Tallinna co-livingu meluni. Naasmine Eestisse 2025. aasta kevadel, otsides stabiilsust ja hõimu. Elu kogukondlikus majas, kus utsitasin noori matkama ja jagasin läbi õhukese seina voodit salapärase naabriga. See oli kompamiste ja uuesti elule ärkamise suvi, kus minu kõrval seisis mu elu pikim suhe: mu ustav kass Miu.

II osa: analüüs

Raamatu teine pool on jahedam. Psühholoogilisem. See on vaade mustritele, mis mu suhetes korduvad, ja avalik mõtisklus sellest, mida saan teha teisiti.

Füüsiline atraktiivsus ja silmade võlu. Miks ajame taga kõhulihaseid, kui nendega tuleb sageli kaasa sitt iseloom? Keha on maailma kõige lihtsamalt vormitav asi. Iseloomu nii hõlpsalt ei muuda. Suurim õppetund: vaata mehe silmi. Pehmest pilgust peegeldub lahkus. Kalk ja külm eneseimetlus on hoopis teist värvi.

Suhtejärgne sõprus: müüt või tegelikkus? Kas eksidega saab sõbraks jääda? Minu kogemus näitab, et lahkuminekujärgsel suhtlusel on neli nägu: tervislik distants, täiskasvanulik koostöö, pendeldamine (mis kurnavad mõlemat) ja ebaküps kättemaks. Sõprus saab tekkida alles siis, kui romantiline lootus on mõlema seest täielikult surnud.

Seksuaalsus ja ootuste diktatuur. Me ei pea voodis kuskile „jõudma". Seksuaalsus ei ole tehnikasport. Naise avanemine algab tunde ja päevi varem läbi hoituse, turvatunde, stabiilsuse. Pime kirg on ülehinnatud. Närvisüsteem vajab avanemiseks kaitstust.

Avaliku naiselikkuse karistus. 2026. aasta veebruaris astusin Telliskivis üles HahaTV koomikute showl, vastasin vabalt ja julgelt publiku vürtsikatele küsimustele. Klipp jõudis YouTube'i ja sealtkaudu minu õpilaste ja koolipere vaatevälja. See, kuidas ühiskond püüdis mind — täiskasvanud naist ja professionaalset õpetajat — karistada ja puuri panna, sundides kandma lohvakaid riideid ja ranget krunni, oli valus. Aga silmiavav tuleproov. Õige mees ei karda su julgust.

Kas ma olen „liiga palju"? Ei. Sa ei ole liiga palju. Sa oled lihtsalt vales kohas. Ookean ei mahu laste täispuhutavasse basseini. Õpi suunama oma võimas energia meestelt iseendasse ja oma loomingusse. Sa ei pea meest meeleheitlikult meelitama.

Samal lehel olemine ja pärandi küsimus. Pikalt arvasin, et ma ei taha lapsi. Pärast suuri elumuutusi sain aru, et soovin peret. 2026. aasta märtsis lasin kontrollivajadusest täielikult lahti. Kui tuleb, siis tuleb. Mul on maailma kõige ägedamad õelapsed, kellele vinge tädi olla. Ja minu pärand ei pea olema kirjutatud DNA-sse. See võib olla looming, platvormid, disainitud elu. Ma olen 38, mu keha on noor ja elujõuline, kuid ma ei torma enam rongi taga ajama.

Mida see protsess on mulle õpetanud

See raamat on teekond kontrollist lahtilaskmiseni.

Kirjutamine on sundinud mind oma elule otsa vaatama. Mitte selle kaudu, kuidas tahan, et asjad oleksid, vaid sellisena, nagu nad päriselt on. Valusalt. Ausalt. Ja mõnikord üllatavalt kaunilt.

Iga peatükk on küsimus: miks ma seda tegin? Mida ma tegelikult tahtsin? Mida ma endale ei öelnud?

Kirjutamine ei anna vastuseid. See aitab küsimusi paremini kuulda.

Raamat on pooleli. Platvorm „52 nädalat romaanini", millega aitan teistel oma raamatut kirjutada, on ehitamisel. Need kaks projekti käivad käsikäes. Üks on minu enda lugu, teine on süsteem, mis aitab sinu lool välja tulla. Kui soovid platvormi arengutega kursis olla või saada teada, mida see endast kujutab, panin SIIA LEHELE natuke rohkem infot.